reede, 24. september 2010

Külma sõja lõppvaatusest Eestis

Kolme kümnendi eest algas sündmuste jada, mida võib nimetada Külma sõja nimelise ajalooetenduse lõppvaatuseks. Sovetiimpeeriumis valitses veel Püha Preku — Leonid Brežnev. Poolas organiseerus vabade ametiühingute lipu all punaste võimurite laiutamisest tüdinud tööliskond. Eesti täieliku venestamise sihiseadest pimestatud ENSVenkud said omakorda vastulöögi eestimeelselt noorsoolt.

See ja paljud teised vastupanu-tandrid Ida hemisfääris leidsid aga suursuguse liitlase Läänes — Ameerika Ühendriikides, kus parajasti algasid presidendivalimise kampaaniad. Ülekaalukas võit tõi Valgesse Majja peremeheks Ronald Reagani, endise filminäitleja, pühendunud kristlase ja antitotalitaristi.

Nii algas selle sõja viimane lahing, mis tagasivaates ja veel enam ajaloo enda vaatenurgast oli väga lühike — langes aastaile 1980-1990 — ja võidukas! Sügisel 1980 ja hiljemgi Eestis noorte-meeleavaldusest osavõtnuid võis pidada ka peksasaanute põlvkonnaks, kuid veel kindlamalt oli see kommuvõimu jaoks kaotatud põlvkond. Ja lõpuks võitjate põlvkond, mida muuseas on tunnistanud ka kommud ise.*

Vabaduse eestkõneleja. Kalifornia kuberner, vabariiklasest presidendikandidaat Ronald W Reagan oli Euroopat poolitanud Jalta kokkulepet varemgi nimetanud läbinisti ebaausaks tehinguks, mis tuleb ühel päeval üle vaadata. Ka kõneles Reagan oma ringhäälingu-pöördumistes (nt 1979) sellest, kuidas N Liit Poolat taga kiusab (Paul Kengor, Ristsõdija Ronald Reagan. Tln, 2009, lk 101)

Reagani presidendikampaania algas 1. IX 1980 kõnega Vabadussamba taustal
Reagani kõne lõpp:
Ent Ameerika unelma taastamiseks — kui eluliselt tähtis see ka poleks — ei piisa majandusvõimu ja tootlikkuse taastamisest. See nõuab naasmist vaimsete ja moraalsete väärtuste juurde, mida hoidsid nii sügaval hinges need, kes tulid siia uut elu ehitama. Me peame need väärtused tagasi tooma enda igapäevaellu, oma lähinaabrusse, ja meie valitsuse suhteisse muu maailmaga.

Need on väärtused, mis innustavad vapraid töölisi Poolas. Väärtused, mis on innustanud teisi erimeelseid kommunistide ülemvõimu all, kes oma vaadete nimel ei põlga Gulaagi sattumist, piinamist ega vangistust. Nad meenutavad meile, et kus vabad ametiühingud ja kollektiivsed tööläbirääkimised on keelatud, seal ei ole ka vabadust. Nad meenutavad meile, et vabadus võib surra kõigest ühe põlve kestel. Sina ja mina peame kaitsma ja hoidma vabadust siin, et see ükskord oma lastele üle anda. Täna ei näita töölised Poolas uuele põlvkonnale mitte seda, kui kõrge on vabaduse hind, vaid kui õige see on.

Ma tahan rohkem kui midagi eales tahtnud olen just sellist valitsust, kes läbi oma tegevuse, nii kodus kui ka rahvusvahelisel areenil, annaks miljoneile inimestele teada, et Vabaduse Leedi endiselt "Hoiab tõrvikut kuldsel lävel" (Lifts her lamp beside the golden door). Me peame oma rahvusvahelise ringhäälingu jaamade — Ameerika Hääle, Raadio Vaba Euroopa ja teiste kaudu — edastama valjult ja selgelt sõnumit, et see põlvkond ameeriklasi kavatseb seda tõrvikut hoida; et see unistus, et see inimkonna viimne lootus, et see Jumala rahvas maa pealt ei kao. Sestap peame jätkama USA majanduse edendamist, et taas kord tagada reaalne võimalus kõigile ja igaühele; me peame püsima vabaduse sümbolina ja kaitsma igavesi väärtusi, mis on innustanud sellesse sihtsadamasse pürgijaid.

Tõotagem siis Suursuguse Leedi pilgu all üksteisele, et me suudame ja — aidaku meid siin Jumal — ka taastame Ameerika võimsuse...
Juba 7. septembril 1980 oli Ronald Reagan kohtunud Poolas samal ajal kuulsust koguva Lech Wałęsa isaga, kes viibis USA-s. Sõltumatu ja Omavalitsuslik Ametiühing Solidarność võttis oma põhikirja vastu samuti täpselt 30 aasta eest, 22. septembril, so samal päeval, kui Tallinnas lahvatas ulatuslik protesti-meeleavalduste laine.

Poolas kestis reaktsiooniaeg sõjaseisukorra näol 5 aastat (1981-1986) ja oli sisuliselt võrdväärne samal ajal N Liidus ja Balti riikides valitseva sovetirežiimiga, mille all Balti riigid olid kinni kauem ja rohkemgi.


Reagani üleskutse "Ava see värav! Hr Gorbačov, lammuta see müür!" 12. VI 1987 Berliinis Brandenburgi väravate ees

Mõne aasta eest Juri Andropovi, KGB jms jõudude alanud pealetungi surve ulatus ka Eestisse. See tõi kaasa kompartei, võõrvõimu ja kaasajooksikute leeris vene(stus)meelsema kildkonna (seekord Karl Vaino — Rein Ristlaane) järjekordse elavnemise ning tegi vaikiva edasi-kannatamise enam-vähem võimatuks. Ja nii see 30 aasta eest kõik algas.

Eesti rahvusliku vastupanu massilisemad ilmingud võib ajalise—ruumilise külje ja korraldusliku teguri (organisatsiooni) poolest jagada kolmeks: enne AD1980, AD1980 ja pärast AD1980 toimunuks.

SPORAADILISED MEELEAVALDUSED ENNE 1980. AASTAT… leidsid aset enamasti väljaspool pealinna:

• Juuni 1973 — Pärnu mäss. Vallandus Vallikääru tantsuõhtul ning päädis miilitsahoone ründamise ja sõjaväe väljatoomisega. Kuuldused mässu olemusest olid vastakad, sündmust püüti ametlikult maha vaikida, ometi jõudis andmeid sellest nii Tallinna kui ka Müncheni raadiosse, esimesse KGB-kontrollitud operatiivse kohtureportaažina (ER-i I programmi saade "Kelle süül?" — autor Lembit Lauri sai tervelt 100rbl honorari!), aga RL-isse mõned aastad hiljem, retrospektiivse ülevaatena põrandaaluste “Lisanduste…” kaudu.
• Detsember 1976 — Tartus. Seegi protest sai alguse tantsuõhtul, seekord valgusid EPA-klubist tänavaile aga vabaduse, iseseisvuse ja demokraatia toetuseks skandeerivad noored — päädis samuti kokkupõrkega miilitsaga. Kajastamist leidis omakirjastuses ja moonutatult Tartu päevalehes (vt "Heliplaadiõhtu lisanditega" 7. detsembri Edasis)
• September ja detsember 1979 — Tartus. Meeleavaldused raeplatsil jm, alul ristiga mahakriipsutatud Brežnevi pildiga + sovetlikku haridus- ja rahvuspoliitikat arvustavate ning hiljem, detsembris juba otsesõnu Eesti iseseisvust nõudvate loosungitega. Viimatist kirjeldasid VoA ja RL, esiteks Bostonis ilmuva Christian Science Monitori artiklite, tagantjärele ka Eesti Päevalehe (Stockholm) ja “Lisanduste…” põhjal.

… AASTAL 1980 kandus massiliste ja sporaadiliste meeleavaduste raskuskese pealinna, leides sealt ulatuslikumalt kõlapinda rahvusvahelises ajakirjanduses, tänu millele levisid protestid kulutulena üle Eesti.

• Mai 1980Pärnus puhkes ühe filmiseansi järel noortemeeleavaldus, kõlas antisovetlikke hüüdlauseid. Mingit avalikku kajastust ei järgnenud, küll võttis aga EKP KK büroo vastu otsuse "Avaliku korra jõhkra rikkumise faktist Pärnu linna grupi õpilasnoorte poolt" (vt Eesti ajalugu, VI. Trt, 2005, lk 312)
• September ja oktoober 1980massiprotestid Tallinnas... Esiteks Tallinna nn vabastamise aastapäeval Maarjamäelt ja Kadrioru staadionilt vallandunud sporaadilised meeleavaldused, mis kulmineerusid ettekavatsetud vastupanu-väljendusena 1. ja 3. oktoobril, kui paar tuhat kesk- ja kutsekoolide õpilast kogunes südalinnas. Mõni meeleavaldaja oli ehtinud riided rahvusvärvis vimplitega ja kostis ka riiklikku iseseisvust ja venelaste lahkumist nõudvaid hüüdlauseid. Tammsaare monumendi juures hurjutati merekooli kursante, kes koos miilitsaga oli eakaaslasi rahustama toodud. Esialgu piirdus KGB koos abilistega meeleavaldajate filmimisega, hiljem rünnati ja peksti protestijaid julmalt. Päev hiljem peletasid korravalvurid Kadrioru staadioni juurest minema veel paarsada noort.
• Sügis ja tali 1980üle kogu Eesti...Pealinnast levis rahutustelaine provintsiasulaisse, mh 10. oktoobril Tartusse. Noorte poliitilised väljaastumised jätkusid seega väiksemas, ent ülemaalises ulatuses. Vahel tabas protestijaid kohtulik karistus, mis võis ulatuda paariaastase vabaduskaotuseni. Selline oli näiteks Haapsalus Kalevi Koppelile punalippude maharebimise eest mõistetud karistus, üldse oli Haapsalus kohtu all 9 noort. Peale toore peksu miilitsa, KGB jt poolt nuheldi koolinoori ja ka nende vanemaid nn ühiskondlike ja ametialaste karistustega õppe- ja/või töökohtade kaudu, tervel real noortel ei lastud lõpetada keskkooli.

Kuulsus- ja valurikka aasta 1980 tähiseks oli ka Eesti NSV nimelise nukuvabariigi 40. aastapäev, mille tseremoonia peeti maha täielikult vene keeles, vaid üks loosung jäeti maarahvale arusaadavaks (pildil punases kastis) Ega saa unustada ka 40 haritlase Avalikku kirja ENSV-st, mis püüdis osutada toetust koolilastest meeleavaldajaile, kuid autoreid heidutas sattumine Külma sõtta ning järelmina... sai nende kiri kurvaks mälestiseks haritlasile endile — enamus allakirjutanuist võttis allkirja tagasi. Kommunistlik reaktsiooniaeg Eestis kestis seitse aastat või veidi enam.
Olümpiaregati-aastal läbipekstud demonstrandid jõudsid varsti uute sanktsioneerimata, ent erinevalt varasemast palju poliitilisema ja enam organiseerituma meele avaldamiseni.
… JA ORGANISEERITUD MASSIPROTESTID PÄRAST 1980. AASTAT:

• Juuni 1987 Riias (Helsinki'86 korraldusel ja mõnede eestlase osavõtul)
• August 1987 Tallinnas + Riias + Vilniuses
• Oktoober 1987 Võrusesimene rongkäik sini-must-valge lipu all!
• Veebruar—märts 1988 Tartus ja Tallinnas
• Juuni 1988 Tallinnasöölaulupeod...

••• ••• •••

Lisa ➤ ISEKIRI: Külma sõja lõppvaatusest Baltikumis ➤ 
•••
Märkus:
*
Võitjate põlvkonna mõiste tõi teaduslikku käibesse tippkommust sotsioloog Mikk Titma ja Nancy Brandon Tuma ühine uurimus Paths of a Generation: A Comparative Longitudinal Study of Young Adults in the Former Soviet Union. Stanford — Tallinn, 1995.

Lisaks vt Eesti Meel: Poolsajandi protestid

5 kommentaari:

Holger ütles ...

Lõpuosa Ronald Reagani kõnest 1. septembril 1980:

Aga Ameerika unelma taastamiseks ei piisa tugeva ja tootva majanduse taastamisest, kui eluliselt tähtis see ka ei oleks. See nõuab naasmist vaimsete ja moraalsete väärtuste juurde, mida hoidsid nii sügaval hinges need, kes tulid siia uut elu ehitama. Me peame taastama need väärtused meie igapäevases elus, meie linnaosade ja meie valitsuse suhetes muu maailmaga.

Need on väärtused, mis innustavad vapraid töölisi Poolas. Väärtused, mis on innustanud teisi erimeelseid kommunistide ülemvõimu all. Nad meenutavad meile, et kus vabad ametiühingud ja kollektiivläbirääkimised on keelatud, seal pole ka vabadust. Nad meenutavad meile, et vabadus võib kõigest ühe põlvkonna vältel surra. Sina ja mina peame kaitsma ja hoidma vabadust siin, et see kord oma lastele üle anda. Täna ei näita töölised Poolas uuele põlvkonnale mitte seda, kui kõrge on vabaduse hind, vaid kui õige see on.

Ma tahan rohkem kui midagi eales sellist valitsust, kes läbi oma tegevuse, nii kodus kui ka rahvusvahelisel areenil, annaks miljoneile inimestele teada, et Vabaduse Leedi veel "Hoiab tõrvikut kuldsel lävel" (Lifts her lamp beside the golden door). Me peame oma rahvusvahelise ringhäälingu jaamade — Ameerika Hääle, Raadio Vaba Euroopa ja teiste kaudu — edastama valjult ja selgelt sõnumit, et see põlvkond ameeriklasi kavatseb seda tõrvikut säramas hoida; et see unistus, et see inimkonna viimane lootus, et see Jumala rahvas ei kaoks maa pealt. Sestap peame jätkama USA majanduse edendamist, et taas kord tagada reaalne võimalus igaühele; me peame olema jätkuvalt vabaduse sümbol ja kaitsma neid igavesi väärtusi, mis nii inspireerisid sellesse sihtsadamasse saabujaid.

Tõotagem üksteisele selle Suursuguse Leedi pilgu all, et me seda suudame, ja aidaku meid Jumal Ameerika võimsuse taastamisel.

Kogu algupärane tekst
http://www.reagan.utexas.edu/archives/reference/9.1.80.html

Anonüümne ütles ...

Võrus tegutsenud Vaba-Sõltumatu Kolonn nr 1 viis 21. oktoobri 1987 sündmusteni Võrus. Seal toimus esimene mitte spontaanne, vaid organiseeritud kommunismivastane meeleavaldus. Tookord kogunes mälestusmiitingule kalmistule 3500 inimest võimu keelust hoolimata. Mälestamaks Eesti vabaduse eest langenud sõdureid. Kuigi kalmistul kostus üksikuid kohatuid majandusnõudmisi, oli kogu väljaastumisel sügav sisu — toimus vastuseis võõrvõimule tervikuna. Kommunstliku partei kohalik komitee ja võimueliit kaotas autoriteedi. Toonast mälestusmiitingut võib nimetada hirmu ja tahte vastasseisuks. Hirmul polnud rahvas, vaid võimurid. Kardeti eestlaste ärkavat ajaloolist mälu. Võru kesklinnas kerkis üle pika aja rahvamurru kohale täismõõdus sini-must-valge trikoloor.

Anonüümne ütles ...

Rein Ristlaan mäletas 8a hiljem antud intervjuus, et vähesed jäid kindlaks oma allkirjale avalikul kirjal. Sellega liitunud 40 haritlase kimbutamise kohta meenutas ta nt seda, et EKP KK büroo asus kirja arutlema kas 9. novembril või mõned päevad hiljem. Oli muidugi aasta 1980.

Eestimaa Kommunistliku Partei ideoloogisekretär Ristlaan: "Bürool anti ülesanne büroo liikmetele allakirjutanutega vestelda. Ei mäleta, et ükski büroo liige oleks näinud või tunnetanud mingite mõjuvate põhjuste olemasolu, mis selle kirja koostamise olels tinginud. Arvati, et eesmärk oli elanikkonnnas pingeid tekitada, saavutada välismaiste ekstremistlike ringkondade ja reaktsioonilise emigratsiooni sekkumine meie vabariigi ellu. Enamik vestlusi kirjale allakirjutanutega vahetult pärast oktoobripühi. Jutuajamise käigus selgus, et suurem osa kirjale allakirjutanutest loobus oma esialgsest seisukohast või ütles, et kirjutas alla ekslikult, sest ei teadnud, milleks kirja kasutada taheti. Selle väite kinnituseks on olemas terve hulk allakirjutatud loobumiskirju. Bürooliikmetest oli ainukesena Johannes Käbin vestluse põhjal kirjanik Paul-Eerik Rummoga arvamusel, et allakirjutanud olid häälestatud Nõukogude-vastaselt. Ta kandis ette, et Paul-Eerik Rummo arvates olevat EKP KK süüdi, et liiga vähe töötatakse sellisesse kategooriasse kuuluvate inimestega, nagu olid kirjale allakirjutanud. (Rein Ristlaane intervjuu Vambola Lillemäele 13. juunil 1988. Rmt: Adraseadjana kolmel ajakirjanduspõllul, lk 172)

Anonüümne ütles ...

Ka juunipöörajate peretütar Marju(Lauri)stin loobus ruttu, enne kui kui kuugi taevas uuesti looma hakata jõudis, oma allkirjast avalikul kirjal. See, et Lauristin ise Ristlaanelt audientsi palus, meenus viimasele mõistagi ka 1988. aasta usutluses Lillemäega. Ristlaan:
"Ma võtsin ta (Marju Lauristini) vastu 24. novmebril 1980. Vestlusest ML-iga on säilinud märkmed ja kirjalik arvamus, mille esitasin EKP KK büroole.
Marju Lauristin kinnitas:
1. Ükski allakirjutanutest ei taha olla dissident ja tõi sellepärast minule kui EKP KK sekretärile allakirjutanute originaalallkirjad. ML toonitas, et ta ei tahtvat, et need välismaale satuksid.

Juhin (RR) tähelepanu sellele, et originaalallkirjad pole tõepoolest sattunud välismaale ega ole neid üle antud (EKP KK-st) ka julgeolekuorganeile.
2. ML ütles ka, et ta on valmis ekstremistlike emigrantide vastu raadios välja astuma.
3. ML tegi ettepaneku komisjoni loomiseks, kes tegeleks rahvusküsimuse probleemidega ja tõmbaks sellesse töösse kaasa loomingulise intelligentsi, arutades vene ja eesti koolide suhete küsimusi
(et nad poleks vaenujalal. - RR)
4. ML pani ette hõlmata arukamalt teadlasi rahvusküsimuse lahendamisse, võtta vabariigi sotsiaalse arengu plaani rahvusküsimuse lahendamise konkreetsed abinõud.
5. ML taotles eestikeelse ajakirjanduse limiidivaba tellimuse küsimuse lahendamist. Võimaldada tellimisi kas või makulatuuriks antud paberi vastu.


Sellega lõppeski (EKP KK) büroo tasandil vestluste voor 40 kirjale allakirjutanutega." (Vt Ristlaane meenutusi samas Vambola Lillemäe raamatus, lk 173)

Holger ütles ...

Raamatut «Adraseadjana kolmel ajakirjanduspõllul» võib võtta veneaegse kollaboratsiooni insaideri pihtimusena. Kui aga poleks seda Vambola Lillemäe liigset eneseõigustust ja rääkimatajäämisi (nt KGB osast vastupropagandas). Siin 20-aastase hilinemisega esmakordselt ilmuv Rein Ristlaane (Aja Pulsis 1988 avaldamata jäänud) intervjuu on vägagi huvitav ja vajalik täiendus Andres Tarandi dokumenteeritud mälestustele 40 kirja kohta, samuti «40 kirja loole».